Bix Pokupoeg
Pokud on sellised huvitavad tegelased. Looduslähedased, veidi häbelikud, pikkade (peaaegu maani) juustega…
Võin teile (käsi südamel) kinnitada, et mina selline ei ole! Elupõline linnalaps, igal võimalikul (ja võimatul) juhul lava peal esinemas ja juuksed …
Hea küll, hea küll! MIDAGI seal ikka VEEL kasvab!
Kes on külastanud virtuaalset kirjandusklubi „Poogen", see peaks mind üsna hästi teadma-tundma. Need, kes pole sinna veebilehele veel ära eksinud, need võivad oma vea kiiresti parandada.
Ei ole kirjutamine see töö, mis leiva lauale tooks. Vähemalt Maarjamaal veel mitte. Seetõttu tuleb parem osa päevast kulutada selle peale, et selgitada arvutitele, mida nad tegema peavad. Ja seejärel nende kasutajatele, et miks arvutid ei tee seda, mida tegelikult peaks.
Igasugu pisemaid kirjatükke on mul juba varemgi avalikkuse ette jõudnud. Enamasti küll virtuaalsel kujul – kas siis Poognas või Algernoni veebiajakirjas. Mõni peenemat sorti luuletus on endale isegi viisi saanud ning sel moel plaadilettidele ära eksinud. Aga vot sihandne pakk paberit korraga kaante vahele…
