Mihkel Mõttus
Mäletan lapsepõlvest, et raamatut avades vaatasin alati esimene asjana illustratsioone. Kui aus olla, oli see ainuke põhjus, miks ma üldse raamatu kaant paotasin. Mäletan, kuidas olin väga pettunud, kui mõnest raamatust mitte ühtegi pilti ei leidnud.Nüüd aastaid hiljem mõistan muidugi, et ei tasuks raamatut vaid kaanepildi ning illustratsioonide järgi hinnata, kuigi ma leian end seda mõnikord siiski veel tegevat.
Alates lapsepõlvest on kunst minu elus alati väga suurt rolli mänginud. Kirg joonistamise vastu tekkis juba väga varases eas, ilmselt neid samu raamatuid sirvides. Kui keegi minu käest küsis kelleks soovin suurena saada, oli minu vastuseks alati „kunstnik“. Sihikindluse, natukese õnne ning tööga olengi nüüd jõudnud oma „esimeseni“ – esimese illustreeritud raamatuni. Loodan, et naudite neid illustratsioone sama palju kui mina nende loomist.
