NÜÜD on ta siis käes! Tõesti, minu käes.
Kui kannatlikus oleks ainus voorus maailmas, siis võiks ma nüüd ennast pidada kõige vooruslikumaks inimeseks maailmas. Sest aega kulus terve meretäis enam kui ma alguses arvata oskasin. Aga nüüd on mu kannatlikus ära tasutud ja ma võin käes hoida üht parajalt paksu juturaamatut, mis on täiesti minu enda oma.
Tegelikult ei ole tänapäeval keeruline oma raamatut välja anda. Venita aga tengelpung laiali ning küll ta tuleb. Mida suurem kukkur, seda värvilisem kaas ning läikivam paber. Aga see ei ütle midagi raamatu sisu kohta. Minu soov ja tahtmine oli, et minu jutt peab olema piisavalt hea, et seda võtaks avaldada mõni kirjastus, kes loodab selle jutuga oma leiva peale võid teenida.
Paar aastat tagasi pakkusin ma „Haldjajuttu“ (Peiarijutu algne tööpealkiri) Varrakule ja Tiritammele. Toonane (suhteliselt) viisakas äraütlemine sundis mind kriitilise pilguga kogu teksti üle vaatama ning ümber kirjutama. Kuigi jutu põhisüžee jäi samaks, siis uus versioon Haldjajutust sai poole võrra kopsakam, siledam ning mahlakam. Minu suureks üllatuseks sai ta juurde ka hulga pilte, äärmiselt noobli kujunduse ja uhked oranžid kaaned.
Miks pealkiri muutus? Seal on kindlasti hulgaliselt stiililisi ja turunduslikke põhjendusi, aga mulle meeldib esimeseks tuua itimehe arvamus – tahaks näha kui mitmes kirjanduse andmebaasis peavad nad nüüd hakkama oma raamatu tiitli välja pikemaks venitama J
