Kolmapäev, 25. märts 2009

"Üks peiarijutt suurest sangarist, tema truust sõbrast, haldjakestest, rändrüütlitest ja korradi kuningatütrest" jõuab poelettidele juba sellel kevadel!

Neljapäev, 19. märts 2009

Bix Pokupoeg

Pokud on sellised huvitavad tegelased. Looduslähedased, veidi häbelikud, pikkade (peaaegu maani) juustega…

Võin teile (käsi südamel) kinnitada, et mina selline ei ole! Elupõline linnalaps, igal võimalikul (ja võimatul) juhul lava peal esinemas ja juuksed …

Hea küll, hea küll! MIDAGI seal ikka VEEL kasvab!

Kes on külastanud virtuaalset kirjandusklubi „Poogen", see peaks mind üsna hästi teadma-tundma. Need, kes pole sinna veebilehele veel ära eksinud, need võivad oma vea kiiresti parandada.

Ei ole kirjutamine see töö, mis leiva lauale tooks. Vähemalt Maarjamaal veel mitte. Seetõttu tuleb parem osa päevast kulutada selle peale, et selgitada arvutitele, mida nad tegema peavad. Ja seejärel nende kasutajatele, et miks arvutid ei tee seda, mida tegelikult peaks.

Igasugu pisemaid kirjatükke on mul juba varemgi avalikkuse ette jõudnud. Enamasti küll virtuaalsel kujul – kas siis Poognas või Algernoni veebiajakirjas. Mõni peenemat sorti luuletus on endale isegi viisi saanud ning sel moel plaadilettidele ära eksinud. Aga vot sihandne pakk paberit korraga kaante vahele…
Mihkel Mõttus

Mäletan lapsepõlvest, et raamatut avades vaatasin alati esimene asjana illustratsioone. Kui aus olla, oli see ainuke põhjus, miks ma üldse raamatu kaant paotasin. Mäletan, kuidas olin väga pettunud, kui mõnest raamatust mitte ühtegi pilti ei leidnud.Nüüd aastaid hiljem mõistan muidugi, et ei tasuks raamatut vaid kaanepildi ning illustratsioonide järgi hinnata, kuigi ma leian end seda mõnikord siiski veel tegevat.

Alates lapsepõlvest on kunst minu elus alati väga suurt rolli mänginud. Kirg joonistamise vastu tekkis juba väga varases eas, ilmselt neid samu raamatuid sirvides. Kui keegi minu käest küsis kelleks soovin suurena saada, oli minu vastuseks alati „kunstnik“. Sihikindluse, natukese õnne ning tööga olengi nüüd jõudnud oma „esimeseni“ – esimese illustreeritud raamatuni. Loodan, et naudite neid illustratsioone sama palju kui mina nende loomist.